Tallinna Mustamä, e Reaalgü, mnaasium

Tallinna Mustamä, e Reaalgü, mnaasium

Tallinna Mustamae Reaalgumnaasium.

Tallinn.

2000BIOGRAAFIA.

Ta on parit Laanemaalt, Paadremaa Ruusmaalt, kus sundis 1922. aasta augustikuu 24. paeval.

Ruusmaa oli vana talu, mida tema isa poolt vanaema vanemad (Mullerid) asusid pidama ja pariseks ostma juba eelmise sajandi lopul. Esimesed malestused ongi tal sunnikodust: vana olgkatu elumaja ja samasugune ait ning karjalaut, kambri otsas suur aed ouna-, ploomija kreegipuudega, koplivaravas poline kask linnupesadega. Koppel ja karjaaed olid hobuste, lehmade ja lammaste paralt, toa taga rohetas mudane tiik, mis kevaditi kubises konnadest, suvel puherdasid seal sead. Tagaouest voolas labi kiire oja, tegi poliste sangleppade all lookeid. Suurvee ajal uputas, suvel aga oli vett nii vahe, et kalad — lutsud ja haugid — jaid kuivale. Karjamaa oli korge poliste mandide alune, kust korjati korvija tunnitaite viisi marju ning seeni. Heinal kaidi soos, sumbati poolest saarest saadik vees. Talveohtutel nokitsesid mehed pusside kallal, rohitsesid neid ja valasid kuule ning haavleid, et janesevoi rebasejahile minna. Ahjupragudes laulsid kilgid.

Esimesest suurest sojast oli tema isa Vladimir koju tulnud invaliidina. Ta abiellus naabervallast parit taluteenija Miina Adleriga. See abielu ei kestnud kaua. Parast tema venna Antoni sundi 1925. aasta algul Harri ema haigestus ja suri Tallinna haiglas. Jai ta vennaga vanaema Vana-Miina hoole alla. Sellega Ruusmaa onnetused ei loppenud: vanaisa Kaarli kulmetas lubjaahju ehitusel ja kopsuhaigus viis ta enneaegselt hauda, jargnes vanaema pikaajaline haigus. Tookatest tuli puudus, volad ahvardasid talu. Koik kokku viis selleni, et Ruusmaa anti Harri isa oe, s.o. tema tadi Anastasia ja tadimehe Jaak Saali pere pidada ning Harri pere asusid Tallinna. 1915. aastani olid tema vanavanemad linnas elanudki, siis aga Ruusmaale kutsutud, sest talu oli peremehe, vanaema venna surma jarel tuhjaks jaanud.

1929. aasta oli linna umberasumiseks ebasoodus — kriisi ja toopuuduse aeg. Siitpeale loppes tema muretu vaikelapsepoli: maletas, et ta ei kohanenud kitsa linnakorteriga, tundsis puudust Ruusmaa ouest, joest ja loomadest. Muule lisaks oli ta esimese linna-aasta jarjest haige. Tekkis mingi umbusk linna suhtes, millest ta polegi pariselt vabanenud.

1930. aasta sugisel viis vanaema tema Tallinna Veerenni tanava (V) algkooli esimesse klassi. Tahed olid tal juba maal gooti tahestikuga aabitsast selgeks opitud, kuid koolis tuli need uue opiku jargi umber oppida. Kevadeks sai ta siiski lugemise katte.

1931. aasta suvel abiellus Harri isa teist korda. Kasuema Anette Habo toi perekonda kaks tutart oma esimesest abielust. Kuigi isa oli koike koige paremini moelnud, laks suure pere ulalpidamine juhusliku tooga raskeks. Harri koos vennaga jai vanaema kasvatada. Vanema tootas majaja kooliteenijana, vahepeal elas kodus Ruusmaal. Sai ta koolis kaia Tallinnas, Paadremaal, Taeblas ja Keilas. Oppimine oli aastatega jarjest edukamalt ja tunnistused paremaks lainud. Koolis olid siis moes testid. Opilasele anti trukitud kusimustelelt, milles tuli taita lungad voi teha arvutused. Hinde maaras punktide arv. Nad oppisid koik puudlikult ja ohinaga, testide kirjutamisel iga punkti parast pingutades ja omavahel voisteldes. 1936. a. kevadel Harri lopetas Paadremaa Algkooli.

Tuli juttu sellest, mis temast pidi edasi saama — kas jaab maale sulaseks voi laheb linna mond ametit oppima. Tal oli kindel soov edasi kooli paaseda. Ta tahtis opetajaks hakata. Kirjutas sellest algkooli lopukirjandiski andiski. Seminari peeti siiski liiga kalliks ja Keilas elanud vanatadi soovitusel sooritas sisseastumiseksamid Tallinna Poeglaste Kaubandus-Arindus-Keskkooli Sakala tanavas. Seal oli koos kolm kooli: kaubanduskool, kommertsgumnaasium ja progumnaasium, direktor ning opetajad olid uhised.

Esialgu ei lainud tal keskkoolis kuigi hasti. Koige suuremat vaeva nagis voorkeelega, mida maa-algkoolides uksvahe uldse ei opetatud, linnakoolides aga kull. Oli ta saksa keeles kaasopilastest maha jaanud ja vaatamata armutule tuupimisele ikka teistest norgem. Alles teisest klassist alates joudis pikkamooda jarele, kui saksa keelt hakkas andma opetaja L. Kivimagi, tapne ja noudlik nii enese kui ka opilaste suhtes. Uldiselt talle koolis meeldis. Opetati elavalt ja huvitavalt. Tundides vesteldi poliitikast ja reisimuljeist teistesse maadesse, Fasismi olemusest Itaalias ja Saksamaal andis jahmatamapaneva kirjelduse ajalooopetaja ja hilisem direktor U. Kessler. Oldi noudlikud, tundides valitses hea distsipliin, klassikursuse kordamise voimalust ei antud. Rohku pandi iseseisva too harjumuste kujunemisele, said nad palju praktilisi oskusi, nagu kirjavahetus, dokumentide vormistamine, masinakiri, tugeva aluse saksa keeles, toimetasime ja trukkisime oma ajakirja «Poiste Haal». Kooli mainet opilaste silmis tostis tublisti seegi, et paljud nende opetajad olid ise kasutatavate opikute autorid: eesti keel — K. Mihkla, keemia — direktor O.J. Kiisel, raamatupidamine — J. Tammo, matemaatika — R. Meresmaa, saksa keelH. Pezold, fuusika — R. Kuna, vene keel — Aleksejev, joonistamine E. Kana.

Kaubanduskooli aastad olid sisukad ja laksid kiiresti. Suved veetis Paadremaal sunnikodus. Ruusmaa laks ulesmage: raadati vosaja lepikualusest uut poldu, vanad puhastati kividest, muretseti masinaid, talus peeti head piimakarja. Moistagi polnud see tulnud iseenesest, vaid suure tooga. Tood nouti lasteltki, raakimata suurest linnakooli poisist. Ometi polnud see vastumeelt ega raske. Ootas ta alati aega, millal linnast maale paases. Ruusmaal sai ta selgeks mitmesugused maatood. Talumehe hoolsus polluharimisel, maa ja metsa hoidmine, range kokkuhoid ja leiva kallikspidamine on sellest ajast meeles.

Kaubanduskoolis, eriti viimases klassis, hakkas Harri motlema edasioppimisest gumnaasiumis, et hiljem oleks tee lahti ulikooli. Klassis oli teisigi, kellel sama mote. Votsid nad eratunde matemaatikas — kroon tund -, sest kaubanduskooli ja progumnaasiumi programmid erinesid. Valjavaateid veel kolmeks aastaks kooli jaada pidas ta siiski vaga nigelaiks. Kevadel tuli tal gumnaasiumi mote katki jatta — ei nainud voimalust kulude katmiseks.

Kaubanduskooli lopetamise jarel oleks saanud tood pangas, kuid Harri see ei meelitanud — jallegi vaevas kahjutunne, et ta polnud oppinud seminaris. Otsustas ta asja omamoodi: ara kaia ajateenistuses. Juunikuu algul olid paberid vormistatud ja komisjonis kaidud.

Algasid 1940. aasta suve poordelised sundmused. Sojavakke ei voetud ja ta soitis suveks Ruusmaale. Pidi ka aru pidama, mida edasi teha. Ootamatult selgus, et Ruusmaal ei olda tema edasioppimise vastu, tadimees koguni soovitas uuesti kooli minnatal oli temaga sel teemal varem juttu olnud — arvas, et kull ta tuleb rahaga valja, ja lubas toetada. Kahte korda ta seda oelda ei lasknud. Tallinnas kaies ta kohtas direktor O. J, Kiiselit, ta tundis huvi, mida Harria teeb voi kavatseb. Kui raakis soovist kommertsgumnaasiumi astuda, otsustas asja samas tanavanurgal: paneb nime kirja.

1940. aasta sugisel oli taas oma Sakala tanava koolis, aga seekord Tallinna Poeglaste Kommertsgumnaasiumi ehk «Komme» opilane. Endisi «Kauba» poisse istus peale tema klassis veel kolm, ulejaanud olid tulnud teistest Tallinna progunmaasiumidest ja reaalkoolidest. Elu laks sel sugisel vaga sundmusterikkaks ja kiireks. Uudiseid tuli jarjest: esiteks muudeti kooli nimetus — kommertsgumnaasiumist sai kommertskool, teiseks luhendati oppeaega kolmelt aastalt kahele, kolnandaks, ja opilaste ullatuseks, hakati maksma stipendiumi. Vahepeal oli rahakurssi muudetud ja Ruusmaalt suvise too eest kaasa saadud saja krooniga polekski tal ilma stipendiumita midagi peale hakata olnud. Oppeaja luhendamine toi kaasa tunniplaani tunduva paisumise, kuid «Kauba» poiste elu oli kergem, sest eriained olid tuttavad, masinakirjatundidest vabastati, sai koguni tasulist masinakirjatood.

Uhel vahetunnil tombas kaubanduskooliaegne klassijuhataja E. Kana Harri kitlinoobist kinni vottes enda juurde ja utles, et tahab nou anda. Oli vaart nou: teha joulust uleminekueksamid teise klassi ja kool kevadel lopetada, lubas avaldust oppenoukogus toetada. Selleks tuli iseseisvalt ara oppida l. klassi teise ja 2. klassi esimese poolaasta uldained.

Nii lakski. Aega oli kull napilt, aga koos pinginaabriga tegid nad eksamid ara ja uuest aastast kolisime teise klassi. Kevadel Harri lopetas kooli. Sel ajal ei osanud arvata, kui oluline dokument on kommertskooli loputunnistus — see vordub keskkooli loputunnistusega, kaubanduskooli oma aga mitte. Harri jaoks koige olulisem seoses teise klassi uleminekuga selgus martsis, kui loppklassides loeti ette Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi ringkiri, milles kutsuti noori toole rahvakooli opetajatena ja osa votma vastavatest kursustest. Teisiti oeldes, pakuti opetajaametit, seda, millest oli ta moelnud juba algkoolist peale, aga kaubondusja kommertskooliaastatega sellest aina kaugenenud. Viis ta sedamaid avalduse direktori lauale. Kogu kooli peale oli see ainus. Vastus tuli rutem, kui oodata voisHarri arvati rahvakooli opetaja kandidaadiks, saadeti ka toojuhendid algkooli oppeprogrammide ja opikute labitootamiseks ning kutse katsetele. Katsed toimusid juuni algul, kursused pidid algama 23. juunil. Oli ta ainus meeshing ja vististi ka koige noorem ule saja opetajakandidaadi hulgas. Katsed sooritatud ja kool lopetatud, soitis Harri Kuusmaale, ise pisut kahetsedes, et juba enne jaanipaeva, mida kodukulas peeti alati armsa pidulikkusega, peab tagasi Tallinnas olema.

Algas Suur Isamaasoda. Kursused ei toimunud. Jain Paadremaale, tuli Saksa okupatsiooni aeg.

Paadremaa Algkooli juhatajal oli tema opetajakutseks valmistumine teada ja tema ettepanekul suunas Laanemaa koolivalitsus Harri Martina Algkooli toole. Oli ta opetajaks Martnas, Roudes ja Lihulas, seejarel teenis kaks aastat toopataljonis. Parast demobiliseerimist 1946, aasta novembris tootas jalle opetajana Laanemaal, seekord Saulepis.

1947. aasta l. septembrist tuli Marjamaa Keskkooli. Marjamaale ta oleb jaanudki. Tootas ta Ants Lauteri nimelises Marjamaa Keskkoolis kolmkummend uks aastat, nendest kakskummend kuus oppealajuhatajana. Too korval lopetas 1950. aastal Tallinna opetajate Instituudi ja 1955. aastal Herzeni-nimelise Pedagoogilise Instituudi Leningradis, omandades keskkooli bioloogiaja keemiaopetaja kutse.

1957. aastal Harri abiellus opetaja Elsa Milliga. Nende peres on tutar Miina, kes opib Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikapedagoogikat.

Sojajargset kooli iseloomustasid opilaste ja opetajate uhiskondlik aktiivsus ning vasimatu toorugamine. Toimusid opilaste kunstilise isetegevuse olumpiaadid. 1948. aasta kevadiseks ulevaatuseks Harri kirjutas naidendi «Taismehed», millega joudsid «Estonia» lavale. Kriitika nimetas naidendit sisult trafaretseks, kuid elavalt kirjutatuks ja hasti mangituks, nii et saal elas kaasa. Repertuaaripuudusest aetuna kirjutas naidendeid veelgi. Palju kaugemale oma kooli lavast need siiski ei joudnud, olid ulesehituselt liiga lodvad ja igavad.

Uhel paeval, maletas ta seda hasti, tuli kooli opetajatetuppa tuttav, muheda olekuga noormees, uks nendest, kellega koos olid Sakala tanavas oma koolide «Poiste Haalt» trukkinud -.

Holger Pukk. Holger tootas siis «Sademe» toimetuses. Siitpeale algas Harri koostoo «Sademe», hiljem «Pioneeri» toimetusega, sest teine koolija klassivend «Kommest» — Manivald Kesamaaoli seal ametis. Kirjutas ta «Sademele», «Pioneerile» ja «Tahekesele», kujunes tutvus ning koostoo toimetuste tootajate, kirjanike Holger Puki, Jaan Rummo, Heljo Manni, Heino Vali, Jaan Bannapi, Olivia Saare, Maimu Linnamae ja teistega. Sai Harri ohutust oma raamatute kokkupanemiseks.

Lapsepolvekodu, opitud eriala, too koolis, samuti Laane-Eesti eluolu, ranniku, laidude ja saarte loodus on mojutanud tema kirjutamise ainevalda.

Tema raamatute esitrukkide toimetaja «Eesti Raamatu» lastekirjanduse toimetuses on olnud Helle Michelson. Peab Harri seda tood autori jaoks oluliseks, ja selles mottes on tal onne olnud,.

Koolitoo korvalt on raske leida aega kirjutamiseks. Tuli valida, kumma juurde jaada. Otsustas kirjutamise kasuks — 1978. a. jatis opetajatoo ja lahkusin koolist.